ÕPETATUD EESTI SELTS
19. sajandi esimesel poolel muutus Euroopas populaarseks talurahvakultuuri uurimine. See sai alguse Saksamaal ja levis baltisakslaste kaudu Eestisse. 1838. aastal asutati Tartus Õpetatud Eesti Selts (ÕES), mis koosnes algul vaid baltisakslastest. Hiljem astusid seltsi liikmeks ka mitmed eestlased, sh Jakob Hurt ja Karl August Hermann. Seltsi eesmärgiks oli uurida eestimaa ajalugu, rahvast, keelt ja kultuuri. Selle seltsi liikmed pöörasid erilist tähelepanu eestlaste rahvaluulele ja usundile. Materiaalsele kultuurile niipalju tähelepanu ei pööratud. Seltsi põhikiri nägi ette ka muuseumi asutamist ning peamiselt arheoogilistest objektidest koosnev muuseum avatigi peagi. Kogu oli suhteliselt väike ning seda hoiti kehvades tingimustes. 1959. aastal liideti ÕESi kogud ülikooli kogudega ühiseks Isamaaliseks Muuseumiks. Ühendatud kogud hakkasid kiiresti kasvama ning 1870. aastate alguseks oli tegemist suurima arheoloogiakoguga Baltimaades. Muuseum asus Raekoja plats 6 hoones kuni 1921. aastani. 1912. aastal oli ÕES etnograafiliste esemete kogu andnud üle ERMile, 1921. aastal läks nende muinasesemete kogu Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinetile.
19. sajandi esimesel poolel muutus Euroopas populaarseks talurahvakultuuri uurimine. See sai alguse Saksamaal ja levis baltisakslaste kaudu Eestisse. 1838. aastal asutati Tartus Õpetatud Eesti Selts (ÕES), mis koosnes algul vaid baltisakslastest. Hiljem astusid seltsi liikmeks ka mitmed eestlased, sh Jakob Hurt ja Karl August Hermann. Seltsi eesmärgiks oli uurida eestimaa ajalugu, rahvast, keelt ja kultuuri. Selle seltsi liikmed pöörasid erilist tähelepanu eestlaste rahvaluulele ja usundile. Materiaalsele kultuurile niipalju tähelepanu ei pööratud. Seltsi põhikiri nägi ette ka muuseumi asutamist ning peamiselt arheoogilistest objektidest koosnev muuseum avatigi peagi. Kogu oli suhteliselt väike ning seda hoiti kehvades tingimustes. 1959. aastal liideti ÕESi kogud ülikooli kogudega ühiseks Isamaaliseks Muuseumiks. Ühendatud kogud hakkasid kiiresti kasvama ning 1870. aastate alguseks oli tegemist suurima arheoloogiakoguga Baltimaades. Muuseum asus Raekoja plats 6 hoones kuni 1921. aastani. 1912. aastal oli ÕES etnograafiliste esemete kogu andnud üle ERMile, 1921. aastal läks nende muinasesemete kogu Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinetile.